Walter Benjamin "Väljakaevamine ja mäletamine"

 
Selles fragmendis väidab Benjamin, et keel on ilmeksimatult näidanud, et et mälu ei ole möödunu uurimise tööriist, vaid vahendaja ning et mäletaja peab toimima kui arheoloog, ettevaatlikult mälu eri kihte läbi tuhnides või läbi valgustades.
See Benjamini mõttepilt on muuhulgas andnud pealkirja minu 2016. aastal ilmunud saksakeelsele monograafiale (Ausgraben und Erinnern. Denkbilder des Erinnerns und der moralischen Zeugenschaft im Werk von Christa Wolf und Ene Mihkelson). Huvitav on ehk teada sedagi, et lause sellest Benjamini fragmendist on ka 2010. aastal ilmunud Christa Wolfi romaani "Inglite linn" (Stadt der Engel. Oder the Overcoat of Dr. Freud) motoks.
Olen selle Walter Benjamini mõttepildi oma uurimistöö käigus tervikuna eesti keelde tõlkinud  ja avaldanud 2017. aastal raamatus "Valu, mälu, kirjandus. Kirjanduskriitikat ja vestlusi aastatest 2004–2017" (lk 54-55).
   
Walter Benjamin: Väljakaevamine ja mäletamine

Keel on ilmeksimatult näidanud, et mälu ei ole mitte möödunu uurimise tööriist, vaid pigem vahendaja. Ta on kogetu vahendaja, nii nagu pinnas on vahendajaks põrmustunud linnadele. See, kes tahab läheneda oma põrmustunud minevikule, peab käituma nagu mees, kes kaevab. Ennekõike ei tohi ta karta ikka ja jälle ühe ja sama asjaloo juurde tagasitulemist, selle laiali puistamist, nagu puistatakse laiali pinnast, selles tuhnimist, nagu tuhnitakse mullas. Sest asjalood ei ole midagi muud kui kihid, millest koorub alles põhjaliku läbiuurimise käigus välja see, mille nimel tasub kaevata. Nimelt need pildid, mis kõikidest oma varasematest kontekstidest lahti rebenenuna seisavad kui väärisasjad meie hilisema arusaamise tagasihoidlikes kambrites, nagu torsod kollektsionääri galeriis. Loomulikult on kaevamistel kasulik juhinduda plaanidest. Kuid sama asendamatu on ka ettevaatlik, kompav labidatorge pimedasse pinnasesse. Ja see, kes koostab vaid leidude inventarinimestiku, aga ei oska tänases pinnases osutada kohtadele, kus ta hoiab vana alal, tegeleb enesepettusega. Tõelised mälestused ei pea mitte jutustama, vaid tähistama täpselt seda kohta, kus nad muutusid uurijale kättesaadavaks. Ranges mõttes eepiline ja rapsoodiline, peab tegelik mälestus andma ettekujutuse ka sellest, kes mäletab, nii nagu ka hea arheoloogiline aruanne ei kajasta ainult neid kihte, kust leiud pärinevad, vaid ennekõike neid teisi, mida oli vaja eelnevalt läbida.
 
*   
Võrdluseks ka originaal:

Walter Benjamin: Ausgraben und Erinnern

Die Sprache hat es unmißverständlich bedeutet, daß das Gedächtnis nicht ein Instrument für die Erkundung des Vergangnen ist, vielmehr das Medium. Es ist das Medium des Erlebten wie das Erdreich das Medium ist, in dem die alten Städte verschüttet liegen. Wer sich der eignen verschütteten Vergangenheit zu nähern trachtet, muß sich verhalten wie ein Mann, der gräbt. Vor allem darf er sich nicht scheuen, immer wieder auf einen und denselben Sachverhalt zurückzukommen – ihn auszustreuen wie man Erde ausstreut, ihn umzuwühlen, wie man Erdreich umwühlt. Denn »Sachverhalte« sind nicht mehr als Schichten, die erst der sorgsamsten Durchforschung das ausliefern, um dessentwillen sich die Grabung lohnt. Die Bilder nämlich, welche, losgebrochen aus allen früheren Zusammenhängen, als Kostbarkeiten in den nüchternen Gemächern unserer späten Einsicht – wie Torsi in der Galerie des Sammlers – stehen. Und gewiß ist's nützlich, bei Grabungen nach Plänen vorzugehen. Doch ebenso ist unerläßlich der behutsame, tastende Spatenstich in's dunkle Erdreich. Und der betrügt sich selber um das Beste, der nur das Inventar der Funde macht und nicht im heutigen Boden Ort und Stelle bezeichnen kann, an denen er das Alte aufbewahrt. So müssen wahrhafte Erinnerungen viel weniger berichtend verfahren als genau den Ort bezeichnen, an dem der Forscher ihrer habhaft wurde. Im strengsten Sinne episch und rhapsodisch muß daher wirkliche Erinnerung ein Bild zugleich von dem der sich erinnert geben, wie ein guter archäologischer Bericht nicht nur die Schichten angeben muß, aus denen seine Fundobjekte stammen, sondern jene andern vor allem, welche vorher zu durchstoßen waren.