Slata Roschal jutustab omaeluloolise taustaga teoses „153 mitteolemise viisi“ Peterburis sündinud ja 1990. aastatel lapsena koos Jehoova tunnistajatest vanematega Saksamaale emigreerunud kirjaniku loo. Raamat koosneb, nii nagu pealkiri vihjab, 153 lühiloost või fragmendist. Ilukirjanduslike lõikude vahel esineb ka väljavõtteid Jehoova tunnistajate ajakirjadest, interneti tutvumissaitidelt ja kuulutuseportaalidest. Raamatus leidub ka tühi poolik lehekülg pealkirjaga „märkmete tegemise koht“ (lk 164).
„153 mitteolemise viisi“ on Slata Roschali (kodanikunimega Slata Kozakova) esimene romaan. Algselt 2022. aastal saksa keeles ilmunud teose eest on autor pälvinud rea tunnustusi. Roschal debüteeris 2017. aastal jutukogumikuga „Über Unkraut diskutieren“ ehk „Arutleda umbrohu üle“, millest ta luges katkendeid ka Tallinnas 2018. aasta kevadel „Saksa kevade“ raames toimunud kirjanduslikul õhtul. Hiljem on temalt ilmunud kolm luulekogu ning kaks romaani, kõik üsna tavatute pealkirjadega. Samuti on Roschal koostanud luule- ja lühiproosakogumikke. Hariduselt on Slata Roschal kirjandusteadlane: oma doktoritöös käsitles ta mehelikkuse kujutamist XIX sajandi teise poole vene kirjanduses. Doktoritöö valmis samal aastal kui romaan „153 mitteolemise viisi“ (2022).
Romaanis on esil minajutustaja Ksenia elu: olulised korduvad teemad puudutavad Jehoova tunnistajaid ja nendest eemaldumist, vene emigrantide kogukonda, vanemate ja laste suhteid, kirjanikuelu, aga ka slavistide akadeemilist kogukonda, sh Dostojevski-uuringuid. Ehkki esitatud fragmentidena, jutustab romaan omamoodi kujunemisloo: lugeja saab osa Ksenia elu etappidest alates Saksamaale kolimisest ja Jehoova tunnistajate peres elamisest kuni tema abiellumise ja emaks saamiseni. Samuti seisab lugeja koos jutustajaga silmitsi mitteolemisega ja on osaline sellega toimetulekus.
Mitteolemine väljendub ühelt poolt identiteedi küsimuses, aga teisalt ka väärtuste ja tähenduslikkuse otsingus. Üsna raamatu alguses, meenutades keskkooliaega, tunnistab jutustaja, et ei tunne end ei venelase ega ka sakslasena: „Kõikusin mitteolemise kahe vormi, venelaseks olemise ja sakslaseks olemise vahel, kuna kumbki neist ei käinud minu kohta ja enda arvates ei osanud ma hästi ei vene ega saksa keelt“ (lk 24). Raamatu tagakaanelt loeme, et peategelane on nii see kui ka teine, lisaks juut.
Üheks teemasid ja fragmente läbivaks motiiviks kujunevad ootused, mille on seadnud jutustajale eri osalised (olgu siis vanemad, akadeemiline kogukond või ühiskond), ning tema püüdlused nende ootustega toime tulla või, vastupidi, neile mitte vastata. Kseniale saab üheks tema iseolemist määravaks küsimuseks lahtiütlemine usust ning seeläbi ka kogukonnast, võib-olla isegi kogukonnale vastandumine. Ühtlasi tähendab see ka suhete katkestamist oma vanematega – otsus, mis põhjustab omakorda valu, süütunnet ja häbi.
Häbi tunneb ta nii selle pärast, et on enesele ootamatult mitmes aspektis siiski oma vanemate moodi, ehkki ei oleks seda ise kunagi uskunud, kuid ka ootustele mittevastamise ja vanematele pettumuse valmistamise pärast. „Ma ei saanud nutta, ja kui, siis häbist, et olin nutnud ja muutunud oma emaks, kelle nutmine põhjustas minus häbi. Ma ei saanud vihastada, ilma et poleks muutunud isaks, kes oli mind korteris kord taga ajanud ja ühe sussi vastu vannitoaust virutanud“ (lk 120). Probleem on aga õigupoolest veelgi sügavam: küsimus on väärtuslikkuses ja eneseväärikuses. Kuidas murda välja etteantuse raamidest ja seatud ootustest? Kuidas julgeda soovida rohkem?
Alles raamatu lõpus sedastab jutustaja, et igaüks peab oma väärtuse ja tähenduslikkuse endale ise leidma ja sõnastama: „Iga inimene peaks enda puhul kindlaks tegema, milles tema väärtus seisneb, mil moel see väärtus tekib, millistel tingimustel ta võib ja saab oma olemasoluks vabanduse välja teenida“ (lk 141). Roschali raamat rõhutab väärtuse leidmist argisest ja pealtnäha tavalisest. Sealsamas ütleb jutustaja, et tema enda „olemasolu võiks õigustada nõude pesemine, Emili [poja] suureks kasvatamine, teise raamatu avaldamine, vetsus lõhnastaja vahetamine“ (samas). Küllap just igapäevaelu tähenduslikkuse aspekti rõhutamise tõttu on ka raamat tervikuna kirjutatud just fragmentaarsena.
Jutustaja suurim hirm ongi teiste määratud ja teadliku iseolemiseta elu, mingi teatud minnalaskmine, mida ta kirjeldab kui üht mitteolemise vormi: „Üht teatud seisundit, teate, kardan kõige rohkem, tegelikult ei karda ma peaaegu midagi, suremist näiteks mitte, aga kardan üht teatud mitteolemist, mis pole ei elu ega surm, üht võõraste poolt määratud, välist juhtimist, abitut eksistentsi, kus pole oma territooriumi, üldjoontes siis nõnda, nagu poleks lubatud vannitoaust kinni panna, poleks lubatud ennast millekski paremaks pidada, jah, puhta alasti karvutud kehad ja surmaks loodud olemine, jälgedeta, tekstideta, üks elusalt matmine, kas teate, kui väga ma seda kardan“ (lk 168).
Tsiteeritud lõigus kirjeldab Roschal teadvustamatut olekut, „taime kombel omaette“ eksisteerimist või ambitsioonitust (ettevõetut ei viida lõpuni): „selleks pole vaja ühtegi vanglat ega ühtegi töölaagrit, kõik sünnib banaalses, tuttavas, võib igal ajal ilmneda“ (lk 168). Selle vältimiseks peaks tema meelest olema „püsivalt löögivalmis, alati valvel, alati ärkvel“ (samas).
Püüdes välja rabeleda siduvatest normidest ja ootustest on jutustaja paradoksaalselt ka nende vang. Pidev tegevusetuse või teadvustamatuse vastane ärkvelolek on hea küll, kuid kas see ei teeni omal moel sedasama reeglitega raamistatud tubli tüdruku maailma, kust jutustaja on püüdnud põgeneda?
Roschali „153 mitteolemise viisi“ tõlgiti eesti keelde Eesti Kirjanike Liidu tõlkijate sektsiooni noorte tõlkijate koolitusprogrammi raames. Raamatusse on kaasatud tõlkija intervjuu autoriga. Küllap esitas tõlkimine rohkelt väljakutseid: teos sisaldab omajagu venekeelseid väljendeid, samuti on lauseehitus sageli katkendlik või poolik, et mitte öelda ebakorrektne. Kahtlemata tuleb hea töö eest kiita tõlkijaid, mentoreid ja ka kirjastust, kes võttis raamatu avaldada.