Mis oli autorina sinu jaoks peamine küsimus, mis sind enim huvitas?
Selle romaani sünd on tõepoolest seotud maastikega, mille keskel olen üles kasvanud. Olen pärit Järvamaalt, rabade, lagendike ja põldude keskelt.
Kuid usun, et inimest ei mõjuta ainult maastikud, mille keskel ta on üles kasvanud, vaid ka lood, mis jõuavad temani seal, kus ta kasvab ja kujuneb. Ma arvan, et need on lood, mida ei ole kunagi jutustatud alguse ja lõpuga, vaid need on fragmendid, mida oled kuulnud või mis on kuskilt üles korjatud. Ju sealt kuskilt sai see romaan alguse.
Kas kirjutamine annab siis sulle võimaluse fragmentidena kuuldud lugude tagamaid uurida?
Ma arvan, et kirjutamine on uurimiseks üks päris hea meetod. Kirjanduse kaudu on võimalik läheneda poolikutele ja jutustamata lugudele. Kui väga veab, siis võib jõuda selle jutustamata pooleni või vähemalt sinna lähedale. See on meetod, kuidas vastuseid otsida ja püüda.
Kirjutamine on füüsiline tegevus ja seetõttu aeglane. Kujutan ette, et kirjutades saab käsiteldav teema tunnetuslikult lähedaseks ja arusaadavamaks, sest oled selle sees.
Olen tõepoolest tohutult aeglane kirjutaja. Kirjutan pikaldaselt ja mõnel päeval väga vähe korraga. Samas käib tunnetamise töö taustal kogu aeg, eriti kui töötad romaaniga.
See, kui kirjanik ei istu arvuti taga või ei tee parajasti märkmeid, ei tähenda, et töö ei käiks. Sisemuses ju pulbitseb ja kaevamine käib kogu aeg.
Romaanis jutustatakse rangelt võttes kahe naise lugu – vanaema ja tütretütre oma – ning me liigume vähemalt kahes ajas. Kordustel on romaanis oluline roll ja mitmed motiivid pöörduvad tagasi. Romaan algab vaimude tee kujundiga, mida kohtame ka hiljem, teises ajas.
Vaimude tee on täitsa konkreetne koht Järvamaal ühes rabas. See on koht, mida nimetati nii, sest seal kippusid vaimud inimesi teelt eksitama. Õige tee otsimist ja eksitusi, seda, mis eksitab, seda kogeme me ju kõik. See ehk ongi inimese elus korduv motiiv.
Samas juhtub ka seda, et käid oma teed, aga aeg-ajalt oled sealt kõrvale kistud. Alguses sa ei teagi, miks. Alles hiljem võib selguda, milleks see eksitus ja kõrvalekalle hea oli.
Romaanis on oluline roll ka põlvkondadeülestel korduvatel mustritel.
Ma arvan, et see on seotud küsimusega, mida ka sina oled oma artiklites ja raamatutes uurinud. Me tahame teada, kes me oleme ja väga raske on seda teada saada, ilma et uuriksime, mis oli enne meid, ilma et vaataksime tagasi vanemate ja vanavanemate elule ja valikutele. Paratamatult jõuame elus sellesse kohta, kus lihtsalt peame minevikuga tegelema, sest muidu me ei leia vastuseid.
Põlvkondadevaheline kommunikatsioon toimub paratamatult. Ka siis, kui eelmised põlvkonnad ei ole enam meie kõrval, on nad jätnud meile nii palju, ka seda, mida me nende eluajal ei osanud näha. Kui tahame teada saada, kes me ise oleme või miks me sellised oleme nagu oleme, peame tegelema esivanemate lugudega.
Minevik siis ikkagi mõjutab meid tahes-tahtmata.
No muidugi. Me tahaksime olla ise targad, luua ise oma maailma ja iseolemise ning seda kujundada, kuid päris nii lihtne see ei ole.
Lapsevanemaks saamine on kindlasti üks, mis vallandab kordusi, aga ka huvi esivanemate ja nende eluvalikute vastu.
Küllap tuleb sellega koos mõistmine, et oleme lüli milleski suuremas ja püsivamas.
Selle romaani üks tegelastest, vanaema Mall peab tegema väga ränga valiku ning üles andma abikaasa, et päästa lapsed. Võib öelda, et nii saab romaanist reetmise lugu, mis taustale kummitama jääb.
Võib vist öelda, et valikute küsimus on minu jaoks üks keskseid. Mind huvitas, kas toonased valikud olid ka tegelikult valikud. Nagu ka see, kas meil on praegusest ajast ülepea võimalik neid mõista. Palju lihtsam on ju vanemaid või vanavanemaid hukka mõista, mõelda, et ma ise kindlasti nii ei teeks. Aga ma ei ole kindel, et mingeid olukordi on üldse võimalik mõista, kui me neid ise omal nahal kogenud ei ole.
Korduvustel, aga ka reetmisel on seos raamatu pealkirjaks saanud ööema kujundiga. Ööema tähistab siis öist painatud olemist.
Ööema või uneema on rahvapärimuses tegelane, kes ei lase magada – enamasti lastel. Ta ei lase magada, aga ei lase ka unest ärgata. Tänapäeval võiks seda seisundit kirjeldada kui unepaanikat.
Öö on ju selline aeg, kui on rahu ja vaikus, milles saab pinnale kerkida küsimusi, mis päeval ja päevavalguses on peidus. Päeval oleme argiste tegevustega hõivatud ja meil ei ole enamasti aega tegeleda sellega, mis öösel ja unes võib üles kerkida. Öö aga on selline salakaval aeg, kui saavad ilmuda välja need asjad, mida oleme unustanud või millest ei taha mõelda.
Samas ei ole öö sugugi halb. Öö on tume ning sellisena ka kaitsev ja hoidev. Öös on võimalik leida rahu.
See on eriti tõsi romaanis, mis räägib metsavendade liikumisest öö kaitsvas varjus. On selge, et «Ööema» kirjutaja tunneb põhjalikult ajalugu ja metsavendade elukorraldust. On näha, et oled põhjalikult uurinud, kuidas toimisid suhted külainimeste ja metsas varjunud lähedaste vahel. Siiski usun, et romaani saab lugeda ka põhjalike ajalooteadmisteta.
Olen nõus, et romaani saab lugeda ka fakte teadmata. Minu eesmärk oli rääkida neid lugusid lihtsa inimese vaatest. Kui me elame oma elu, siis me ju huvitume esmalt enamasti vaid meid endid puudutavast ning teame muust maailmast niipalju, kui see on vajalik meie elu seisukohast.
Kujutan ette, et maal sõja ajal ellu jäämine võttis nii palju energiat, et inimese mõtted olid hoopis olmelisematel teemadel kui laias maailmas toimuv. Külainimesel ei olnud üldse võimalik ega ilmselt ka oluline suurt pilti hoomata. Uudiseid kuulasid ja jälgisid need inimesed selle lootusega, et lootusetuses midagi muutuks, nende ja lähedaste elu paremas suunas mõjutaks.
Minu seisukoht on, et ma ei saa autorina raamatusse panna rohkem, kui mu tegelane selles ajahetkes teada võis. See muidugi piirab mind kirjutajana, kuid teistpidi annab ka kindlad raamid. Sellepärast ei ole romaanis ajaloosündmuste kirjeldusi, ehkki endale olen konteksti mõistagi selgeks teinud. Palju keerulisem on jõuda jälile sellele, mida inimene tundis, mida ta mõtles ja kartis. Selle teada saamiseks peab… jah, natuke istuma seal, rabas, kännu otsas.
Kas sulle on oluline, et romaani tegelastel oleks kindlad prototüübid?
Asju päris välja mõelda ei ole minu jaoks kirjutajana huvitav. Nii nagu «Minu venna kehas», on ka «Ööema» sündmustel ajalooline alge. See on minu jaoks tõepoolest oluline, et romaani sündmustel oleks ajalooline vaste olemas.
Tegelaste kohta ei saa öelda, et neil kõigil oleks konkreetsed prototüübid. Pigem on tegelased ehk mitme prototüübi sulandused.
Romaani üks oluline tegelane on küün.
Tõesti, küün on üks huvitav maamärk. Küünid – ja näiteks pritsikuurid – olid külaelus väga tähtsad. Need ei olnud mitte ainult varude hoiustamise paigad, vaid seal sai ka pidu pidada ja sinna sai varju minna. Küün on tõesti üks multifunktsionaalne maamärk.
Romaanis on stseen, kus küla kokkutulekul osaleb üks väliseestlane, kes on pärit samast külast.
Selliste olukordade kohta on huvitavaid mälestusi. Kontrollisin, et see oleks ka päriselt olnud võimalik. Külakokkutulekutel oli väga oluline roll. See võimaldas näha väga erineva elusaatusega inimesi. Selle stseeni jaoks olen küll saanud inspiratsiooni elust.
Räägime romaani mehetapja-naise motiivist ja sellest, mis tähendus sellel sinu jaoks on.
See on vana motiiv, näiteks regilauludes kohtame mehetapja Maiet. Ka eesti filmikunstis on mehetapja-naise motiivi päris ohtrasti kasutatud. Samuti on näiteks Veljo Tormis seda kasutanud muusikas.
Mehetapja-naise lood on alati seotud ühiskondlike oludega. Naispeategelane on sattunud väljapääsmatusse olukorda ja peab tegema drastilisi valikuid – mis ei ole õigupoolest valikud –, millel on üldiselt traagilised tagajärjed. See omakorda tähendab, et küla tõukab ta välja, mis on fataalne.
Töö käigus tuli see lugu esile. Eriti küsimus sellest, et mehetapjat ei saa üheselt moraalselt hukka mõista. Tavaliselt eelneb tema teole rida sündmusi, mis äärmusliku teoni viivad. Enamasti on see vägivald, mille vastu naistegelane võtab viimases hädas midagi ette.
Kuna raamatu tegevus toimub külas, kus suhete dünaamika ja hoiakud ei ole sajandite jooksul nii palju muutunud, ja kuna ma niikuinii ei tahtnud kirjutada kangelasromaani, siis hakkas see ambivalentne motiiv minu jaoks kõlama.
Oled öelnud, et Ene Mihkelsoni kirjutamisviis aitas sul kirjutajana stampidest vabaneda.
Kui alustada Ene Mihkelsoni loominguga tutvumist proosast ja võtta esmalt näiteks «Ahasveeruse uni», siis võib see olla kohutav kogemus, sest see on esialgu arusaamatu ja ei ole nii lihtsasti ligipääsetav. Aga kui tekivad seosed, kui tekib taust, siis muutub tema kirjutamisviis üliloogiliseks ja isegi ainuvõimalikuks. Jah, just niimoodi ongi võimalik kirjutada seda, ka enda jaoks keerulist lugu. Tema meetod on see, et ta astub endast välja ja vaatleb lugu ja iseend kõrvalt ning läheb siis iseendasse tagasi. Ta kasutab und kui arhiiviainest.
Teda lugedes sain aru, et kirjutada tuleb niimoodi, nagu materjal tahab, mitte nii, nagu lugeja tahab. Kui on selline teema, mis annab end väga raskesti kätte, kui sellest on raske rääkida, siis tulebki talle läheneda ettevaatlikult ja vaadata, mida ta laseb endaga teha. Kui sellest on võimalik rääkida sellises keeles ja sellises isikus, siis tuleb seda teha. Tulebki läheneda samm-sammult ja kirjutada tuleb nii, nagu materjal ja teema lubavad.
Ka sinu romaan hargneb lahti omamoodi spiraalina.
Kindlasti on kirjanikke, kes hakkavad kirjutama siis, kui neile on kõik selge ja nad teavad vastuseid. Mina nii ei kirjuta. Ma hakkan kirjutama, kui olen midagi uurimas. Ma ei tea vastuseid ette.